MITTE-RIINIMANDA SAKSAMAAL AUGUSTIS 2006. VAPUSTAV USEDOM J
Siin on kõik see vägi koos lõpukontserdi lõpus
Christian Grube töötoa koor laulmas. Härra Grube tuleb sel suvel-2007- Eestisse, Vigalasse koorijuhtide seminarile J
Alumine foto kirjeldab võrratuid gospellaulmisi Stani töötoas.

PIRET vahendab juhtunud asju, loomulikult minu kärbete J ja lisandustega (Urve)
kolmapäev, 9. august
sõitsime hommikuse praamiga rootsi, sõit oli pikk
neljapäev, 10. august
lõuna paiku jõudsime eckernfördesse, mis on rapla sõpruskogudus. andsime eckernfördes kaks kontserti. need olid täiesti uskumatud kontserdid: publikut oli palju, kirikud olid puupüsti täis, ja meist oldi tohutult vaimustuses. teisel kontserdil tegime vist viisteist minutit lisalugusid ja kuulajad seisid püsti. väga võimas tunne oli. ja üldse polnud loll publik, et muusikast midagi ei tea ja siis kõige peale kargab püsti. paremate, raskemate ja õnnestunumate lugude peale nad reageerisid märksa intensiivsemalt. ja lapsed, kes vanematega kaasas olid, ei teinud üldse häält, mitte nii nagu eestis, et lastakse tittedel saali tagaotsas röökida ja arvatakse, et nii peabki olema. publiku pärast võiks saksamaale elama minnagi.

soojendused kontserdiks Eckernfördes ja kontsert samas

Õhtul olime koguduse sõbralikus majas, kus anti süüa ja hoolitseti (seda kirjutasin mina, Urve, sest tegelikult ka oldi meiega üliarmsad ja seda võiksid inimesed teada küll)

loomulikult lauajalgpall kujunes laste lemmiktegevuseks, see aitab laulda ka christus factus est´i mõnikord, kuid mitte alati (inside jokeJ Urvelt)
reede, 11. august
hommikul sõitsime eckernfördest minema, et 7,5 tundi hiljem jõuda usedomi saarele, mis oligi meie reisi sihtpunkt. saarel toimus rahvusvaheline koorifestival, kus osales seitse koori: meie, kaks saksamaalt, üks itaaliast, ungarist, leedust ja venemaalt. õhtul oli 'welcome evening', kus õppisime ühe 'hello, how are you, good evening' kaanoni ja iga koor esitas ühe või kaks ennast tutvustavat lugu. me laulsime tormise 'röntyskä III' ja 'millal saame sinna maale' koos liigutustega ja olime nende lihtsate ja haaravate lugudega kohe õhtu staarid. röntyskät ümisesid hiljem omaette vist kõik :D
rannas oli pidu ja sattusime parajal hetkel… oli ilutulestik, kus lasti õhku vist kogu eesti riigi eelarve. väga ilus.
laupäev, 12. august
hommikul hakkas laager kõige täiega peale. olid workshopid: gospel, jazz ja renessanss/romantiline muusika, mille vahel koorid ära olid jagatud. meie koor oli gospelis, dr. stanley egbertson, kes workshoppi läbi viis, ja muidu on washingtonis george masoni ülikoolis muusikaprofessor, oli küll täiega äge ja väga muljetavaldav oli see, kuidas ta kiiresti ja kavalate nõksudega sai kätte selle, mida ta tahtis.töötoad olid ümberkaudsetes kirikutes.
Kontsertidel kujunesid lemmikuteks Itaallased: väga hea kava ja ikka päris prof esitus. Pealegi kutsuvad nad meid ItaaliasseJ(Urve info)
Töötubades olid meie omad veel renessasnis: Sirlen, Jaanika ja Pärt ja jätsus Piret. Selle üle on minul(Urve) hea meel, sest nõnda saime ülevaadet mitmekesisemalt ja mis seal salata, ka noote saime nõnda rohkem, mida laulda ja Grube asju juba laulame(2007 veebruar kirjutan seda vaheteksti). Itaalia dirigendi Carlo Pavese noodikogust pärit Salve Regina kõlab samuti sel hooajal mitmendat korda: alates Jõuludest ja lõpetades Tartu festivaliga möödunud nädalal (2.-4. veebruar). Rahvas tahab seda laulda ka Tuljaku konkursilJ
Stani töötoas oli lihtsalt hullult hea jälgida, kui intelligentselt võib õpetada ja laulda gospelmuusikat, siin Eestis käisin uudishimust valge gospli kontserdil, pidasin vastui 7,5 minutit ja oli ikka väga ebamugav. Raivo Erm kogudusest ajab peale, et me hakkaks tegema Rapla gospel festivale noortekooridele – kui enne Usedomi olin 80% kindel, et minust selle tegijat ei tule, siis peale kohtumist Staniga ja selle taseme ja suhtumise ja MAITSEGA, võtan asja veel mõelda(urve ). Ja järgneval fotol võib iga üks tajuda seda rõõmu ja mõnu ja mis kõige olulisem: loomulikkust, mis kiirgab Mardi ja Miku kehadest – käsil on Aafrika Sanctus J see heliseb mu kõrvus ka hetkel, neid ridu kirjutades (9.02.2007)

täielised ahvid ju (UrveJ)

gospeli workshop
pühapäev, 13. august
pühapäeva hommikul läksime zirchowi kirikusse jumalateenistusele laulma.. publik oli võrdlemisi külm (meie saksamaa kogemuses üllatav ja ainus erand)
õhtul olid workshopid ja ma läksingi venelastega jazzi, mida juhatas michael betzner, leipzigi muusikaakadeemia ja berliini kunstide ülikooli dirigeerimisõppejõud. väga lahedalt tegi, alguses oli mingi tund aega ühiseid improvisatsiooniharjutusi, mis õnneks olid võrdlemisi lihtsad, siis õppisime lugusid ja lõpuks jälle improvisatsiooniharjutused. mulle hullult meeldis ja ma olen täiega rahul, et ma töötuba vahetasin. mingi...

Michael. taga too habemik on christian grube, renessansi töötoa juhendaja
Kohe toon siia oma lemmikfoto koos Grubega Wolgasti kirikus, ma kuidgai olen ikka ülimalt rõõmus, et olen teda kohanud just oma lauljatega
Christian Grube ja Urve
esmaspäev, 14. august
õhtul oli teine nelja koori kontsert, kus ka meie esinema pidime, nii et päeval tegime proovi. peamine aur läks pärdi 'magnificati' peale, me tegime tüdrukutega ka iseseisvalt proovi; see on taktimõõduta lugu ja kõik ei loe nooti, nii et põhiliselt tegelesime noodipikkuste lugemisega. ja sellest isekeskis tehtud proovist oli märgatavat kasu. kontsert oli väga lahe. leedu koor oli mingi laulustuudio moodi, venelased olid head, suurepärased hääled ja huvitav kava, saksa koolikoor oli tore ja sümpaatne, koolikoori kohta päris hea. olid täiesti elus ja emotsionaalsed lapsed. viimastena olime meie. naljakas, et me hullult tõsiselt võtsime seda kontserti. peaaegu nagu enne konkurssi. küllap oli oma roll sellel, et kogu saal oli muusikuid täis. igatahes, kava oli selline:
anti marguste - see on eesti
tomas luis de victoria - sanctus
josep vila - sanctus-benedictus
arvo pärt - magnificat
franz biebl - ave maria (angelus domini)
billy joel - and so it goes (solist pärt uusberg)
veljo tormis - röntyskä III
publiku nõudel tegime lisalooks miina härma tuljaku. siis olid pastori lõppsõnad ja õnnistus ja selle järel laulsime veel cyrillus kreegi taaveti laul nr 104 (kiida mu hing issandat).
publik oli täiesti pöörane, vaatasid lugude ajal niukeste nägudega, nagu oleks hullult huvitav ja hämmastav ja suurte silmadega olid. ise kõik jumala head ja targad muusikud. väga võimas tunne oli. magnificat tuli ka ilusti, christian grube, kellele 'magnificat' pühendatud on, tuli pärast urvet kallistama ja väga kiitis. 'and so it goesi' soolot tõsteti palju esile, noh, see oli ka ilus. võiks öelda, joovastav oli see kontsert. pärast festivali korraldaja tuli mind kallistama, ütles, et meie viimaseks panemine oli ainuõige otsus ja 'i had it in my nose' :)
teisipäev, 15. august
päeval oli lähemasse linna wolgastisse sõit. käisime poes, paljud ostsid takkost riideid ja kõik poisid ostsid endile euro-paari eest türgi jalkasärgid. pille igaks juhuks küsis korraldajatelt üle, ega sellest mingit kultuurisolvangut pole või asja, aga ei, nii et meil oli nagu türgi jalkameeskond oma ohtrate kaunite groupie'dega :D

jee jee.
siis me marisega ronisime wolgasti st. petri kiriku torni, 184 trepiastet. ma päris kartsin. ma millegipärast alati hakkan entusiasmiga ronima, kui vähegi võimalik on, ja unustan alati ära, et ma kardan ju kõrgust. pärast rääkisime selle piletimüüja onuga juttu, ta küsis, milliseid kirikuid meil üldse on. me marisega rääkisime saksa keeles eesti kirikute arhitektuurist! noh, keeruline oli ja teineteisemõistmine loodetavasti saabus. wolgasti kirik ise oli väga suur ja ilus. kuulub mu muljetavaldavate kirikute top-kolme (teised kaks on tampere toomkirik ja messina kirik sitsiilias).
õhtul läksime kahe koori kontserti kuulama. hea saksa koor oli jätkuvalt igav. hea, aga igav ja itaallased jätkuvalt lummavad. mul sipelgad jooksid, kui nad sisaski 'omnis una' laulsid. ja ühe loo peale ääre pealt oleks nutma hakanud, väga ilus lugu. neil olid saateks kaasas klarnet, marimba ja vibrafon, mis tekitasid sellise natuke maagilise õhustiku. täiega tasus käia seal kontserdil ikka.
kolmapäev, 16. august
workshopis käisid meiega tööd tegema stan gospelist ja grube renessansist, õpetasid ühislaule. igal workshopil oli üks laul, mida kõik töötoad õppisid.
pärast õhtusööki tulid meie ööbimispaika itaallased, et ära õppida tormise röntyskälaulu liikumised. ma olin neile hommikul workshopis noodi andnud ja nüüd nad juba olid jõudnud seda harjutada ja tulid liikumiste töötuppa. nendega liitusid ka mõned sakslased ja mõned venelased. väga äge oli. urve palus mind, et ma põhilise töö enda peale võtaks, ta ise filmis. ja mul oli ka palju abilisi, maris näitas sammusid ja peaaegu kõik meist said midagi teha, nõu anda, üht või teist kohta ette näidata, niuke ühine melu oli. järgmisel päeval michael küsis, kas ma olen meie koori dirigent, sai siis ka ise oma veast aru, ja ütles, et nojah, muidugi abidirigent. ma siis veits olin üllatunud ja ütlesin, et olen kõigest laulja. uhke tunne oli muidugi küll. ja grube ka hiljem kiitis mind, ütles, et ma olen kannatlik. noh, ei tea, minu arust ma olen lihtsalt uimane. ja ütles veel, et ma peaksin dirigendiks hakkama :D
röntyskä töötuba. eestlased ja itaallased läbisegi ja vene sõbradki olid – Ivan ja Aleks J
pärast meie 'töötuba' oli kõikide workshoppide ühisproov, kus tehti neid ühislugusid. ja pärast seda läksime me koos itaallastega randa. see oli alles teine kord ujumas käia seal, kuigi ööbisime ju praktiliselt mere ääres. aga ilmad polnud just kõige paremad ja hääle hoidmise mõttes tuli ka mitu ujumist ära jätta.
Grubest nüüd: Arvo Pärt on pühendanud talle oma ühe (minu jaoks) põhiteose Magnificati. See oli ainus asi, mida ma tegelt varem Grubest teadsin. Ta oli jumalikku rahu täis. Temast kiirgas sellist tarka armastust elu vastu. Silmad olid tal alati sõbralikud. Oeh, temast sai mingis mõttes mu iidol. okei see on vast vale sõna, aga ma veel ei oska ka teisiti öelda. /seda kirjutas sirlen rekkor/

näitavad ette asja
neljapäev, 17. august
töötoas uus lugu, gregooriuse koraal 'da pacem domine', mille baasil koori improvisatsioonid. kuigi michaelil oli kõik väga selgelt välja mõeldud ja põhjendatud, sattusin ma ise raskustesse, sest esiteks pole ma ise just kõige usklikum. ja teiseks pole mul aimugi, mis peaks olema see rahu, mida jumalalt küsida. ma nagu mõtlesin, et elu on kulgemine, muutumine, liikumine, alati on mingi rahutus, mis sunnib teel olema, arenema. ja nüüd järsku pean jumalalt rahu küsima? miks ma peaks tahtma rahu, paigalseisu, stagnatsiooni? noh, nii must-valgelt muidugi ei saa võtta, aga ma päris kõigest küll aru ei saa. vbla on see rahu mingi kristlik värk. mingi kindel asi, nagu kristuse ihu või kolmainsus. kuigi ei tea ka. vbla ma lihtsalt ei saa praegu rahu paluda, sest ma olen rahul? olen liiga rõõmus ja roosa? michaelile rääkisin seda ka hiljem, kui juba kõik läbi oli. ja tegin selle kulul nalja ka, sest tegelt on see ju päris naljakas, kui ma imeilusas gooti kirikus suht veenvalt (?) teen teistega koos improvisatsiooni palve teemadel, samas kui endal pole aimugi, millest jutt käib?
õhtul oli meil koos itaallastega kontsert. itaallased olid ikka jube head ja nii me pärast kontserti vastastikku teineteist kiitsime. kontserdi lõpus tegime ühiselt röntyskä koos liigutustega (meist sai peaaegu ring ümber kiriku, saksamaa kirikud on üldiselt suht väiksed) ja see oli täiega äge. siis tegime veel schuberti 'zum sanctus' saksa keeles - mispeale publiku hulgas inimesed pisaraid pühkisid.
reede, 18. august
vabal ajal rentisime jalgrattad ja sõitsime ringi, imeline oli.
õhtul oli hea saksa kooriga koos kontsert, nemad laulsid esimestena, olid ikka jube akadeemilised, kuigi paremad kui eelmisel kontserdil. pärast, kui me ise esinesime, sulas tõsine saksa publik ja olid meie fännid ja me tegime lisaloo.
laupäev, 19. august
lõuna paiku sõitsime wolgastisse, et seal päev läbi proove teha. wolgasti kirik oli väga raske akustikaga, niuke meeletult suur kirik, kus kaja käib tuhat korda edasi-tagasi ja lõpuks muutub lihtsalt müraks. vähemalt selline tunne mul proovis jäi. aga kontserdil polnud sugugi nii hull. iga koor sai teha ühe loo, me tegime biebli 'ave maria (angelus domini)' - väga ilus lugu, mille nooti küsisid meilt lõpuks paljud koorid. proovis veel grube andis meile nõu, põhiliselt solistidele, ja koorile ka pisut. ja siis kõik workshopid tegid oma kava.. aga kontsert läks hästi ja akustika ka nii hull polnud,. ma ütlen, saksa publik on täiesti uskumatu, meil polnd ühtegi kontserti tühjale saalile ja kuulajad olid alati väga huvitatud ja elasid kaasa ja paistsid arukate nägudega. ja ostsid meie plaadid kõik ära, mis meil kaasas olid :)
itaallaste dirigent carlo pavese. üks emotsionaalsemaid ja vahvamaid dirigente, keda ma näinud olen. ja väga hea dirigent. väga. Mulle ka meeldis ta väga (Urve)

pärast kontserti oli pidu, kus oli grillimine ja laulmine ja niuke üldine melu. laulsime christian grubele tema erisoovi peale 'and so it goes' ja stanile 'elijah rock'. ja me marise ja käbiga käisime ujumas. see oli imeline, tähed taevas ja soe vesi ja ümberringi pime, ainult kaugel majakas vahepeal valgustab ja kõik. väga tore. ainult läbi pimeda metsa randa minemine oli minu jaoks keeruline, ma ei näe pimedas midagi ja olen väga arg, nii et ma liikusin kolm korda aeglasemini kui maris ja käbi ja nad suht läksid närvi mu peale ja mina nende peale ka. hommikul läksime mõnede venelaste ja mõnede eestlastega randa päikesetõusu vaatama. see oli nagu väga aeglase tempoga film, nii et ma kartsin juba magama jääda. ja siis hakkas vihma sadama, kuigi päikest polndki veel näha,
pühapäev, 20. august

Kolja vene koorist vaatab meid minemas. vene koori buss läks pool tundi hiljem
esmaspäev, 21. august
veel üks bussireisi-päev. mis sellest bussisõidust ikka nii väga kirjutada. Vaatasime vanu koori videoid, kiirtoidust sai lõpuks täiesti kõrini
eestisse jõudes kinkisime urvele ja pillele värgid ära. kui kell juba 22. augustit näitas, saabus kahe neiu sünnipäev ja õnnitlesime neid. raplas männi poe juures oli meil vastas suur lapsevanemate delegatsioon, ühel autol uksed lahti ja klassikaraadio kõvasti mängimas. väga vahva ja väga sürr.

urve, kes meid sinna vedas ja meie eest seisis nagu emalõvi

Ja lõpetuseks üks kaunis foto Piretist ja Mihklist, kes Rospude lapsed ja need lapsed ja ülejäänud Rospude lapsed nagu Andrus ja Siim, kõik on kenad inimesedJ

Selline sai pajatus ja kuna aega on nüüdseks juba palju möödas, sain sellest copi-peistist siia kodukale päris elamuse.
|