Pikaaegne unistus – saada ükskord ometi kokku Runneliga, oli hooaja peamine mõte. Algas sügisel Runneli sünnipäeva paiku vaimsuse otsingutega Rapla Rahvamajas, kus koore aitasid Ly ja Andres Ehinid, Raul Talmar, Margus Mikomägi ja Valter Uusberg. Jätkus veebruaris Tartu Kirjanike Majas, kus Hando Runnel ise ka kohal oli. Emakeele päeva pühitsemine oli selle kava viimane esitus maakonna ja vabariigi koolides. Mõned arvamised sellest kõigest:
Ly Ehin: dirigent Urve Uusbergi suur eeltöö (mitu plaanipidamist, ühine vaimsuse sõnastamine...) tegid värava lahti. Mine ja anna oma panus - ütle oma sõnum teemal, mille põhitelg on küll, jah, ette kokku lepitud. Aga samas võtab sõnum ise selles sõna ja muusika müsteeriumis kogu aeg kuju ja teiseneb. Nii et sa lased lahti ettemõeldust ja - plaanitsetust ning oled erutavalt olevikuhetkes, kus kõik on võimalik..
Andres Ehin: Oli tunne, et kõigis käidud koolides nautisid kuulajad eelkõige meie etenduse elusat improvisatsioonilisust. Tallinna koolis särasid just kõige pisemate koolilaste silmad armsasti
nii koorilaulu kui ka etlemist kuulates. Raplas ja Juurus oli meil hea meel esineda koos Margus Mikomägiga, kes on oma elu parimas vormis. Mulle tulid valusalt meelde tuimad, kramplikud ja ideoloogiliselt ülespuhutud kultuurihommikud minu oma kooliajast...
Pärt Uusberg : osalesin ma selle "tuuri" vast kahel ametlikumal õhtul Raplas ning Tartus. Väga meeldis just Rapla Kultuurikeskuses läbi viidud üritus "Sõnal on kaalu." Oli väga huvitav ning tegelikult vajalik idee tekitada Raplas üks jutu-, mõtlemistuba, kus iga inimene saalis on ärkvel - tema mõttemeel on ergas. Mäletan üldse, et õhtu sujus kuidagi väga loomulikult ning jututoa idee tõepoolest õnnestus.
Koorimuusika fännina oli huvitav kogemus laulda ühe luuletaja tekstidele kirjutatud laule, keskendusin rohkem tekstile kui muusikale, tavaliselt nii palju tekstile tähelepanu ei ole pööranud. Tore kogemus oli laulda Raul Talmari käe all, kellel on minu meelest ääretult informatiivne ning ilus dirigendi käsi!
Tol esinemisel pidin lugema Hando Runneli luuletust " Punaste õhtute purpur". Alguses ei mõistnud ma absoluutselt selle luuletuse ilu, valu, olin veel segaduses, miks teised poisid said etemad luuletused lugemiseks, hiljem olin tänulik, et just mina sain just seda luuletust lugeda. "Punaste õhtute purpur, siniste lootuste lõng..."- see luuletus puudutas mind kokkuvõttes väga ning meenub mulle ikka, kui tulen õhtuti koju ning vaatan oma värvipimedate silmadega talveõhtust taevast. See luuletus pani mind mõtlema luulest kui sõnakunstist. Ma ei usu sõnavõimu, vihkan pläkutamist, liigseid sõnu, kuid usun kunsti- veendusin, et luulesõnad on kunst!
Õhtu vägevaim hetk oli ürituse lõpp, kus sõna sai kogu publik saalis, ei mäleta, mis küsimusele vastati, oli see: mis on mõttemaailm? või mis on kunst? või...ei mäleta, igal juhul väga ilusaid mõtteid tuli sealt, mis ju ka väga huvitavalt kooriga ette "lauldi". Alati on tore, kui miski paneb mõtlema!
Suur aitähh sullegi emme, et nii pingevabalt Riinimanda kooridele nii sümboolse ürituse korraldasid.
Mikk Jürjens: Oli väga hea kogemus, sai esiteks tutvuda Hando Runneli kirjaliku loominguga ning Tormise ja Sisaski heliloominguga kuidagi terviklikumalt kui ka põhjalikumalt. Lahutamatuks osaks, mis muutsid kogu meie kontserttuuri maiku, oli Mikomäe ja Ehini osalemine. Kõige parema mulje jätsidki kogu selle poolaasta jooksul tõenäoliselt esimene suurem üritus siin kultuurimajas, kui Ehinid Runneli minevikku meenutasid, mis elavdas omakorda meie hilisemat kohtumist kirjaniku endaga. Endalegi arusaamatult said sõnad selgemaks ja mõistetavamaks, laulmine laulja jaoks muutus. Igatahes võib öelda, et selliste kogemuste pärast tasubki olla. Vot.
Mari Tammar: Raplas tekkinud arutelu (Sõnal On Kaalu, nov 2005 Rapla Rahvamaja), mis kajastas seda ajastut, milles muusika kirjutatud, tegi minu jaoks sõnumi selgemaks. Runneli tekstides on palju seda nn. ridade vahelt lugemist, millele mina ( ilmselt üldiselt meie ajastu lapsed) enam 100% pihta ei saa. Tartu üritusel oli keha täis pingelanguse emotsioone(koor tuli konkursilavalt) Kohati tundus kõik väga koomiline. Tegelikult aga meeldis väga see ruum(Tartu Kirjnaike Maja) ja ikkagi elus luuletaja. Laulu tekstid võtsid uue- teistsugusema kuju. Selline ahaa elamus oli ka Andrese(Ehini) luule, mis senini minu jaoks pisut liiga jõulisena oli tundunud. Seal esitas ta aga väga muhedaid sõna mänglusi |
Ühel hetkel, 2003 aastal, eristusid noortekoorist Mitte-Riinimanda lauljad, kes jaksasid pisut rohkem laulda ja sellest sündis võimalus vahendad vanemast ajast pärinevat muusikat. Põnevaks teeb selle laulmise aegade-tagune ilu ja puudutus, just puudutus…….sügavus….kõige keskkonnas domineeriva pealiskaudsuse ja hingelõhkuva konkurentsi kiuste võib kokkupuude vanamuusika ja sõnaga anda kingitusena püsivamad väärtused…… Protsessi lahutamtu osa on otsimine-eksimine-leidminegi: kuidas ikkagi laulda – nii sage on meie kultuuriruumis kriitiline hoiak …… ja tegelikult keegi ei tea, kuidas on õigemast õigem, mistõttu tekib kergemini ka hinnangulisus.
Väljundid on Raplas võimalikud tänu vastuvõtlikule rahvale: sagedasti esinetakse Rapla kirikus, ansambli algatatud on vanema muusika ja sõna esituse traditsiooni hingedepäeval ja koori kontsertkavades on tänu ansamblile esindatud ka vanamuusika.
|